Kristel Kriisa
164 lk
Kirjastus Tänapäev
Leidsin raamatukogust autori, kellest ma polnud midagi kuulnud. Tegemist on tema teise romaaniga, mis saavutas 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha.
See on lugu kahest õest – Sädest (16.a) ja Leest (11.a), kes elavad surnuaia lähedal metsa sees, vanas lagunenud talus. Nende peret tabas seitse aastat tagasi, jõulude ajal tragöödia, mis jättis sügavad jäljed kõigile, eriti nende vanematele: isa muutus alkohoolikuks ja ema elab nagu kuskil omas maailmas, õed peavad suuremalt jaolt ise hakkama saama. Õnneks on tüdrukutel tore tädi, kes neid vahel vaatamas käib ja hoolib neist rohkem kui oma vanemad.
Säde tahaks kogu südamest olla tavaline teismeline, kuid kodune närviline õhkkond, vaesus ja klassikaaslaste tõrjuv suhtumine temasse, ei lase tal seda olla.
Lee ei mäleta aega, kui neil kodus oleks jõule peetud või poleks pidanud isa kartma. Ka tema tahaks olla tavaline, mitte muretseda sõbranna pärast, kellel tundub mingi tõsine haigus olevat või õe pärast, kel on segased tunded koolivenna vastu.
Kõik muutub, kui Säde kohtub Rubeniga. Äkki hakkavad minevikusaladused välja ilmuma, mis loomulikult ei tee juba rasket elu hoopiski mitte kergemaks.
See on raamat teismeliste rõõmudest ja valudest, esimesest armumisest, koduvägivallast, sekka ka pisut krimi ja müstikat/maagiat.
Raamat oli armas ja samas ka kurb. Paneb mõtlema, miks inimesed, kellest me hoolime kõige rohkem ja kes peaks meist hoolima, suudavad meile kõige rohkem valu teha.
Vaata leidumust raamatukogus ja reserveeri raamat siit
Raamatureporter 
Lisa kommentaar