Raamatureporter

Colleen Hoover

Atria Books kirjastus

362 lk

Vosside pere on üks veider kamp. Kuigi pere on üsna usuleige, isa lausa ateist, elutsevad nad endises kirikuhoones, mida kutsutakse Dollar Vossiks. Vähist paranenud agorafoobist ema elab kiriku keldris. Isa on abielus ema endise hooldajaga. Meriti kaksikõde Honor külastab haiglates surevaid noori meespatsiente ja tundub üldse igatpidi täiuslik olevat. Vanem vend Utah vihkab spontaansust, kõik peab olema nii nagu alati on olnud. Väikest  poolvenda Mobyt kasvatatakse kui vati sees (tema ema algatusel siis): hoitakse magusast ja kiirtoidust eemal ning parem oleks, kui ta üldse midagi lapselikku ja toredat ei teeks, samas kõik jumaldavad teda. Merit tunneb end oma vendade ja õe kõrval pigem inetu pardipojana. Samas ega tüdruk ise ka väga tee midagi selleks, et inimestega paremini läbi saada.

Kord vanakraamipoes kohtab ta Saganit, kes teda suudleb. Üsna pea saab selgeks, et poiss ajas teda kaksikõega segamini. Meriti segadust suurendab veelgi see, et poiss kolib neile elama. Ürita siis oma tunnetega poisi vastu toime tulla, kui ihalusobjekt pidevalt silme all on. Ja õe poiss-sõbrast unistamine on ilmselgelt vale. Et tüdruku elu veel keerulisemaks teha, usaldavad kõik oma saladusi talle või ta ise paneb majas toimuvaid asju tähele ning kõikide nende teadmistega peab tüdruk üksi  hakka saama. Kui Vosside perre saabub isa praeguse naise vend Luck, lähevad asjad veelgi segasemaks.

Kuigi Colleen Hooveri raamatud on üldjuhul pigem armastusromaanid, siis seekordses teoses on romantika pigem kõrvalliin ja rohkem on tähelepanu pööratud vaimsele tervisele ja sellega seotud probleemidele. Selgub, et lause „Räägi inimestega!“ kehtib selles teoses eriti. Palju paanikat ja peavalu jääks tänu sellele ära. Mulle meeldib, et Colleen Hooveri raamatutes on peale romantika ja õhkamise ka tõsisemaid teemasid. Hea lugemine, nutta saab ka 🙂

Vaata leidumust raamatukogus ja reserveeri raamat siit.