Raamatureporter

Jennifer Niven

Penguin Books

388 lk

Ühel päeval satuvad kaks teismelist, Violet Markey ja Theodore Finch, olema samal ajal kooli kellatornis. Mõlemal on peas tiksunud väike plaan alla hüpata. Ja siis Finch avastab, et see ei ole päris see viis, kuidas tema tahaks surra. Vaikselt hakkab tekkima ka pealtvaatajaid. Kuna Violet on pigem tore ja populaarne neiu ja Finch on terve kooli arvates lihtsalt üks ettearvamatu friik, saab poiss aru, et nüüd tuleb teha nägu nagu Violet sattus katusele teda ümber veenma, mitte vastupidi.

Kui geograafiaõpetaja annab klassile ülesande käia ja avastada kodukandi senitundmatuid paiku ja neid pärast klassikaaslastele tutvustada, haarab Finch ohjad enda kätte ja saab endale paariliseks Violeti. Tüdruku jaoks on algselt kogu üritus üsna vastumeelne, kuid pikapeale asjalood muutuvad.

Kaheksa kuud tagasi oli Violet õega autoõnnetuses, mille tagajärjel õde suri ja tema kaotas nii elutahte kui varem olnud kirjutamisisu. Sellest ajast saadik pole ta ka autosse istunud. Ka pole ta mingeid plaane teinud, mis ta peale kooli lõpetamist tegema hakkab. Finchiga Indianat avastades, leiab Violet vaikselt peale kirjutamisisu ka midagi muud.

Finch on selline salapärane tegelane, alguses ei saagi täpselt aru, miks tal selle eluisuga nii kehvasti on. Lugemise käigus selgub nii mõndagi. Vanemad on lahutatud, ema tundub ise oma eluga puntras olevat, isal on uus pere. Isa on pigem vägivaldset sorti ja eriti on Finch seda omal nahal tunda saanud. Nii kurb on see, et Finchi oma pere pidas tema käitumist normaalseks ja ta ei saanud abi, mida oleks vaja olnud.

Kõik kohad, mida Violet Finchiga uudistamas käisid, on tegelikult ka olemas (isegi härra John Ivers, kes ehitas the Blue Flash Backyard Roller Coasteri), ainult The Bookmobile Park on autori vaimusünnitis. Ka uus koduleht, mida Violet raamatus lõpuks pidama hakkab, on nüüdseks päriseks olemas (https://germmagazine.com). Algatas selle kirjanik ise ja tundub, et lehest ongi saanud nüüd selline koht nagu Violet plaanis, kus erinevad inimesed saavad endale olulisi teemasid teistega jagada.

Üsna lugemise alguses hakkasid mõned asjad tuttavad tunduma ja selgus, et sellest ongi tehtud film, mida ma kunagi näinud olen. Ja kuna ma lõppu mäletasin, siis vahepeal ei tahtnud üldse edasi lugeda, sest ilmselgelt ju, kui pole lõpuni lugenud, siis ongi kõik hästi.

Tegemist on kurva raamatuga, mis samas on ka väga armas. Ja kurb. Ja nutta saab reipalt.

 „All the Bright Places“ on raamatukogus saadaval ka eestikeelsena „Elu helged paigad“. Vaata leidumust raamatukogust siit.

Väga soovitan seda lugeda. Aga kui keegi peaks tundma, et elamiseks jõudu ei ole, siis enne tegudele asumist, võiks siiski kellegagi rääkida. Lasteabi telefon on 116111.