Raamatureporter

Grethe Rõõm

311 lk

Kirjastus Varrak

16-aastane Kutt kasvab emaga, isast ei tea muud, et on Rõugest pärit. Emaga on suhted siiani päris head olnud, aga pärast seda, kui ema mingi veidrikuga suhtlema hakkas, on Kutt end üksikuna tundnud. Nii et kui talvevaheajal Rõuges pensionipõlve pidav lauljast vanatädi ta enda juurde kutsub, on Kutt peaaegu vabatahtlikult nõus sinna minema. Kohale jõudes on poiss üsna tige oma otsuse peale, sest ta oleks nagu Alaskale saabunud. Aga siis sajab talle üks veider tüdruk valge linnuga sülle ja poiss leiab, et võib-olla ei olegi kõik nii halvasti.

Kutt, kes on juba pikemat aega tundnud end pigem kõrvalseisjana, värvatakse peale saabumist kohe kohalikku jäähokimeeskonda ja kui ta on ka vastuvõturiituse läbi teinud, võtab meeskond ta kenasti omaks. Lee võib-olla mitte. Lee on Kuti jaoks muidugi eriline peavalu: üldse ei saa aru, mida see tüdruk mõtleb ja vahel tundub, et ta lausa vihkab Kutti. Keeruline nende tunnetega ikka.

Kui liuväljalt leitakse vana hõbemünt hakkavad põnevad sündmused arenema. Kutil on vahepeal täitsa segadus, mis on päris ja mis muinasjutt ja kas asi, mis kõlab muinasjutuna, ei võiks samal ajal ka päris olla… Selgub, et erinevad Rõuge kohta käivad müüdid, ei pruugigi müüdid olla… Ja kes on see mees, kes alati häda korral kõigile appi tormab? Ja mis saladusi ema on Kuti eest kõik need aastad varjanud?

Sel korral on tegu pigem nö poisteka raamatuga. Suurem osa raamatust on edasi antud Kuti silmade läbi. Samas ei saa öelda, et tüdrukud ei võiks seda lugeda. Muidugi lugege, täiega põnev on! Üsna raske oli raamatut käest panna.

Tegemist on esimese osaga triloogiast ja ma ei jõua järgmist raamatut ära oodata!

Vaata saadavust raamatukogudes siit.