Raamatureporter

Emily Henry

360 lk

Päikese kirjastus

2018

Seekordne raamat on pisut muinasjutuline „Romeo ja Julia“ tänapäevane versioon. Jätkub nii armastust, draamat kui ka traagikat.

Jack „June“ O’Donnel IV on nimest hoolimata tegelikult tüdruk. Nende pere on juba põlvkondi olnud vihavaenus samas linnas elavate Angertitega. June on terve oma elu teadnud, et kui Angertid ja O’Donnelid kokku satuvad, juhtub halbu asju. Nii on tüdruk pidanud kinni oma isa seatud ainsast reeglist ja hoidnud Angertitest eemale.

Kõik muutub, kui Saul Angert kolib tagasi kodulinna oma haiget isa hooldama. Noored kohtuvad ja äkki tundub kogu see vana vaen mõttetu. Samas June nagu reedaks oma surnud isa, kui ta Sauliga kohtub. Elu ei ole üldse kerge vahel… Kuna see on pisut muinasjutuline raamat, siis June (ja vahel ka Saul) hakkab nägema pildikesi minevikust. Selgub, et kõik ei olegi nii nagu isa on rääkinud. Võib-olla ei peagi vihavaenu aegade lõpuni pidama…

Mõned mõtted raamatust:

• Ta on kõige ilusam just siis, kui on niiviisi häirimatult rõõmus. Võib-olla on kõik inimesed siis kõige ilusamad, eriti nende jaoks, kes neid armastavad.
• Lein on nagu täitmatu auk sinu kehas. See peaks olema kaalutu, aga on hoopis raske. Peaks olema külm, aga hoopis põletab. Peaks ajapikku paranema, aga hoopiski süveneb.
• „Minu arvates seisneb elu mõte selles, et tuleb õppida tantsima ka paigal istudes. Sa õpid tantsima siis, kui teed süüa või koristad, kui hammustad kirssi, ja siis, kui lamad puhaste linade vahel.“
• „Enamasti on nii, et kui sa midagi kahetsed, siis ei pole sa lihtsalt veel näinud, milleni see tol hetkel kahetsust väärt asi sind võimaluse korral viia võib. Mõned kõige halvemad asjad, mis minuga on juhtunud, on viinud välja hoopis väga heade asjadeni.“
• „Ma olen kasutu, aga ma olen olemas.“
• „Ja ma hakkan vist alles nüüd aru saama, et see, kui sa kellelegi haiget teed, ei tähenda, et sa teda ei armastaks, ja see, kui sa kellegi peale vihane oled, ei tähenda, et sa teda enam ei armasta.“
• Võib-olla surevad mõned inimesed järk-järgult, liiguvad ajapikku oma kehadest välja, aga teised – säravad inimesed – lähevad hetkega. Nende hing paistab nende silmist kuni viimase sekundini, ja kui neid enam ei ole, on neist maailma jäänud tühimik kohe tuntav.
• „Ma arvan, et kui sa oled kord juba leina tundnud, siis on raske kellegi teise oma mitte tajuda. Eriti kui leinav inimene on keegi, keda sa armastad.“

Armas raamat. Kurb on näha, milleni võib lein ja vihkamine inimesed viia. Samas lootus jääb, et tulevased põlved mõtlevad oma peaga ja ei vea aastakümnete pikkust vaenu edasi ning lubavad endal õnnelikud olla.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.