Raamatureporter

Jesse Q. Sutanto

338 lk

Kirjastus Delacorte Press

2023

Vahelduseks eesti, inglise või ameerika noorteraamatutele lugesin seekord hoopis indoneesia noortekat. Täitsa huvitav oli. Ja silmi avav. Et igal pool ei olegi kõik inimesed oma tegemistes ja arvamistes nii vabad nagu meie siinkandis.

Kiki Siregar on 17-aastane hiina/indoneesia juurtega Jakartas elav neiu, kes armastab väga arvutimänge mängida. Selgub aga, et tüdrukuna seda teha on väga keeruline – küll teda mõnitatakse või ähvardatakse. Kui tüdruk aga oma kasutajanimeks paneb Dudebro10, mis ilmselgelt on mehine kraam, saab ta rahulikult arvutimänge mängida ja teda võetakse kui omasugust. Kiki ongi leidnud endale mängust ühe virtuaalse sõbra, kes tema arvates elab Singapuris. Kui aga Kiki vanemate tahtel peab kooli vahetama, siis selgub, et tema sõber käib temaga lausa samas koolis.

Lisaks sõbra identiteedi välja uurimisele peab Kiki rinda pistma ka koolikiusamisega, mis tabab teda nii klassi- ja koolikaaslaste kui ka õpetajaskonna poolt.

Mõned nopped raamatust:

• Not that I ate any spinach this morning, but I’m convinced that spinach was designed by Mother Nature to magically appear on teeth right before a big date ora n important interview.
• „Purity in character, diligence in practice“ – that’s our school’s motto.
• “Look, you need to be less sensitive, ya? You’re so … you k ids nowadays, you need to toughen up. Get thicker skin. Who cares if you’re called crazy? It’s not even a bad word. /…/ But ‘crazy’? we use it all  the time, and sometimes in positive ways.
• How do I fight something that’s already playing dead but is still very much alive behind closed doors?
• “And the entire time, we’ve been taught the same things over and over: Protect the school’s image. Don’t make a fuss. Don’t ask questions. Never talk back to your elders.”
• “It’s not his fault, but I don’t think Liam’s being held to the same standards we are.”

“Of course not,” Peishan says. “When girls do it (avaldavad oma arvamust), we’re being disrespectful. When boys do it, they’re being independent thinkers.”

“Leaders of tomorrow,” Zoelle adds.

“Thinking outside the box,” I say.

• The idea of … being set up with …is making me want to curl up in a dark corner and inject chocolate straight into my veins while listening to emo music.
• I read somewhere that if you say things in a polite but firm manner, people are more likely to let you have your way.

Raamatukaas lubab, et tegemist on „Hilarious!“ ehk siis naljaka raamatuga. Ma selle järgi eeldasin, et olen kergelt naerukrampides lugemise ajal. Nope, ei mingeid naerukrampe. Raamat ise on tegelikult väga hea – peegeldab päris hästi Indoneesia noorte elu ja erakooli võlusid ja valusid. Elades lääneühiskonnas on mõned asjad ikka väga veidrad (näiteks, et vanemad panevad lapsi erakoolidesse, et nood sealt siis hea abikaasakandidaadi leiaks, seda siis eriti tüdrukute vanemad või et kui klassiliidriga (kelle vanemad on rikkad) mittenõustumine tunnis ja sellest direktori teavitamine võib lõppeda su enda koolist välja viskamisega), samas erakooli nõue, et telefonid jäetakse tunni ajaks ukse taga kasti – seda võiks meie koolides ka teha.

Loe ja saa koos Kikiga teada, kes on ta arvutisõber Sourdawg, kuidas kujuneb tüdruku elu erakoolis ning kes on sõbrannad Eleanor Roosevelt ja Sarah Jessica Parker 😀

Ja kui on soov lugeda rohkem Indoneesia kohta, siis Berit Renseri „Minu Indoneesia“ on väga hea raamat selleks.

Vaata raamatute leidumist raamatukogudes siit.