Raamatureporter

Sarah Crossan

375 lk

Kirjastus Varrak

Iiri näljahäda (iiri keeles an Gorta Mór, inglise keeles the Great Famine või the Great Hunger) oli traagiline ikalduse ja haiguste ajastu, mis kestis aastatel 1845–1852. Sel perioodil kuulus Iirimaa Suurbritannia koosseisu. Ikalduse põhjuseks oli salakaval kartuli ringmädanik, mis hävitas täielikult saagi, millest sõltus suur osa iirlaste toidulauast. Sellel nukral ajajärgul suri ligikaudu miljon inimest ning sama palju lahkus kodumaalt, otsides uut elu Põhja-Ameerikas ja Austraalias.

Raske on rääkida armastuslugu,
mis ühtlasi on lugu inimeste üksteise küljest lahtirebimisest.
___
Mina varisesin armastuse rüppe,
kui kõik muu
mu ümber
kokku varises.
lk 369

Raamatu tegevustik asetub näljahäda teise aastasse. Peategelane Nell leiab tööd mõisa köögis. Mõisavalitseja Lord Wicken, külm ja kalk mees, on võtnud enda hoole alla noore Johnny, kelle vanemad on surnud. Johnny, kellest on määratud saama mõisa pärija, erineb oma õelast ja ükskõiksest onust nagu öö ja päev. Nelli ja Johnny südametes süttib keelatud armastus. Tavapärasel ajal oleks selline liit olnud kujuteldamatu – neid lahutab ületamatu ühiskonnaklasside kuristik. Ent nälg, mis on Iirimaa vallutanud, muudab maaisandate ja lihtrahva suhted veelgi pingelisemaks.

Johnny ja mina räägime.

Ta on inglane, aga mitte
kurjuse kehastus,
ja nüüd olen ma mingil moel reetur?

Sel jutul pole saba ega sarvi.

Üldse mitte.
lk 190

On raske ette kujutada olukorda, kus talupidajad peavad heal päeval leppima vaid kaalika ja sibulaga ning halval päeval keedavad rannalt korjatud vetikaid. Samal ajal teenivad maaisandad talupidajate kasvatatud viljast nii palju, et saavad osta kuus kasti šampust ja sööta lihajääke koertele. Kui Johnny püüab jääke vaesemale rahvale jagada, saab ta oma onult armutult peksa. Mida lähemale talv jõuab, seda meeleheitlikumaks muutuvad tegelaste teod.

Maaisanda näoilme ei muutu.
“Kuidas su vanematel läheb?” küsib ta külmalt.

“Elus on.”
___
Elus on.

See pole enam nähvakas vastus, vaid tõe nukker nentimine.
lk 280

Ta sirutab käe sonimütsi võtma.
“Toita Jumal-teab-keda
Jumal-teab-kus
meie viljaga ajal,
mil maa nälgib,” lausub ta.
lk 286

Raamat annab erakordselt hea ülevaate iirlaste ajaloost, uskumustest ja kommetest. Kindlasti aitab raamat mõista ka iirlaste viha inglaste vastu – millal ma ise viimati vihkasin mõnd raamatu tegelast nii palavalt kui Lord Wickenit?

Need kaks on kogu aeg
end üles kütmas,
maha jahutamas,
lahku minemas,
kokku varisemas
ja lõpuks on nad jälle koos tagasi.
lk 29

Vaata leidumust raamatukogudes siit.