Raamatureporter

Ene Sepp

2024

Kirjastus Eesti Raamat

264 lk

Vanaisa oli alati muretsenud, et mis poisist saab, kui ta niimoodi maailmas kasvab. Pärast isa surma, on hakanud sellele vist ka Roberti isa mõtlema, nii nad Eestisse tagasi jõudsidki. Nojah, eks töö ka aitas sellele kaasa.

Kuna Robert satub kooli poole aasta pealt, siis tal valikaineid väga valida ei anta, saab, kus vaba koht. Üks neist on koorilaul. Poisi vanemad on sellest eriti vaimustuses, sest nemad omal ajal kohtusid laulu- ja tantsupeol. Robert ise ei ole koorilaulust pooltki nii elevil kui vanemad, samas, kui selgub, et ka Sabrina seal laulab, siis võib ju ka. Ja siis selgub, et Robert ei oska õpetaja arvates piisavalt hästi eesti keelt ja tema saatus kooris on ikka üsna lahtine. Sabrina hakkab siis Robertile eesti keeltõpetama, Robert Merelile inglise keelt ja tüdruk omakorda poisile eesti keeles vandumist 😀

Elades ise igapäevaselt Eestis, siis ei tule üldse selle pealegi, et kellelgi võiks tekkida küsimus, kas ta ikka on eestlane. Iseenesest mõistetavalt ju. Samas on ka mõistetavad Roberti piinad, sest tagasi kolides arvas ta ju sama. Kui aga pidevalt nina alla hõõrutakse, et sa ju pole päris eestlane, siis võib küsimus üles kerkida küll. Et mis siis teeb inimesest õige eestlase? Täitsa mõtlema panev raamat. Et raamat liiga tõsiseks ei läheks, siis on seal ka Joosep, kes otsustas esimesel kohtumisel, et Robertist saab tema uus parim sõber 😀

Natuke meenutab see raamat kunagi Kanal 2-s olnud politseisarja „Kümnest kümme“, kus Kanadast tuli väliseestlasest politseiuurija Paul Hunt Eestisse ja hakkab siis mööda Eestit igasugu mälestusmärke ja värke pildistama.  Paariline vaatab teda nagu ilmaimet, et mis asja see tüüp iga Eestiga seotud asja peale nii elevile läheb 😀

Mõned mõtted raamatust:

• Esimest korda elus olid ta vanemad raudkindlad, et nad jäävad ühte kohta paigale ning et see koht on just Eesti. Ja poiss pidi midagi välja mõtlema, sest see eestlane, kes ta oli olnud USAs, polnud ilmselgelt sobilik eestlane Eesti jaoks.
• See oli vist üks levinumaid eelarvamusi, et sõbrad on miski, mis jääb. Tõsi, enamik inimesi polnud ise näinud, kui kiirelt sõprussuhted sulavad, kui teise riiki kolid. Või mis – juba teise linna!
• See, et sa justkui kuskile ei sobi, polegi tegelikult nii hull. Eriti kui sa tead seda oodata. Hoopis hullem on see, kui sind võetakse vastu, sobitatakse, sa leiad oma koha, sulle antakse lubadusi ning siis sind hüljatakse.

Loe ja saad teada, kas Robert saab laulupeole ja mis põnev hobi tal on.

Raamatu leidumust raamatukogudes, vaata siit.