Armastus ja teised suured lootused

Becky Dean

2024

Rahva Raamat kirjastus

399 lk

Tõlkija Marianne Ots

18aastane ameerika koolitüdruk Britt on alati teadnud, et parim asi temas, on jalgpallimängimisoskus. Tänu sellele on ta saanud ka stipendiumi California Ülikooli. Ja siis tuleb saatus vastasmängija putsadega otse tema jalgadesse ja läinud on nii võimalus jalgpalli mängida kui ka stipendium 😦

Uue kirjandusõpetaja pakkumine osaleda Inglismaal mingil konkursil, mille auhinnaks on 100 000 dollarit ei saaks tulla paremal ajal. Jah, sama pakkumise said veel kolm kaasõpilast, jah, Britt pole suurem asi lugeja, aga võistlus on seotud inglise klassikalise kirjandusega. Mis siis! Kui on võistlus, siis on võimalus ka võita! Kuidagi 😀

Kõigile neljale osalejale antakse teatud summa raha, esimene vihje ja saatja kaasa, et keegi hoiaks neil silma peal, samas aidata nad ei tohi. Kokku on vihjeid kaheksa, aega nädal ja lõpus peab esitama päeviku, kus peab kirja panema oma reisil kogetu. Ei ole ju eriti keeruline. Aga Britt pole suurem asi kirjutaja ja lugeda talle ka ju ei meeldi. Aga eks ületab selle silla siis, kui sinnani on jõudnud 🙂

Britt saab endale saatjaks Alexa (Al-i), kes on täiega muhe oma irooniaga. Teel kohtab tüdruk ka kohalikku kutti Luke’i, (kes erinevalt Britist armastab lugeda), kes ühineb tolle seiklusega. Ja seiklusi seal tuleb. Olgem ausad, juba Inglismaale jõudmine on Briti jaoks tähelepanuväärne, sest kui tihti on kellelgi tulnud pagasilindilt oma kraami kokku korjata? Kõiki neid vahvaid värvilisi alukaid 😀 Kui paljude jaoks on ketšupipudeli avamine lõppenud kaaslasega, kes näeb päeva lõpuks välja nagu oleks osalenud filmi „Saag“ kõikides osades? Jep, hoia Briti ligi ja küll siis näed, kuidas asjad hakkavad juhtuma 😀

Mulle nii meeldis see raamat! Jah on klišeesid ja värki, aga mis siis? Olgem ausad, ma olen ka üsna erapoolik, sest ma olen suur Londoni ja Inglismaa fänn, nii et alati, kui on mingi raamat, kus tegevus toimub sealkandis, siis ma ahmin seda lugeda nagu homset poleks 😀 Ja näpuga armastust sinna vahele on ainult boonuseks 🙂

Palju mõtteid raamatust:

Unistused on nagu põlved – sa saad alles siis aru, kui haprad need on, kui miski need ära lõhub.
Aga ma suudaksin võita küll, kui vähem mõtiskleksin ja rohkem tegutseksin.
Mood jättis mind külmaks, aga ma kujutasin alati ette, et kui satun mõne sellise pangaröövi ohvriks, kus kurjategijad käsivad kõigil lahti riietuda, kontrollimaks, et kellelgi pole relvi ega telefoni, siis pakuks minu loominguline pesuvalik neile vähemalt nalja.
Ükskõiksus on teadagi kõige parem raudrüü.
Õppisin juba tükk aega tagasi, et kui viskad ise nalja ja hakkad esimesena naerma, siis ei saa teised sinu üle naerda.
„Raamatud on nagu seiklus,“ ütles ta. „Need viivad sind uutesse paikadesse ja lubavad sul olla keegi teine. Parimad neist õpetavad sulle midagi elu kohta või inspireerivad sind.“
Kunagi varem polnud keegi mu jutukat, uudishimulikku loomust heaks omaduseks pidanud. Luke leidis minus üles selle, mis kõigile teistele närvidele käis, ja muutis selle millekski, mis talle meeldib.
Kõigil ei ole perekondlikeks puhkusteks raha. Ega pereliikmeid, kes suudaksid üksteisega kauem kui viis minutit ühes ruumis viibida.
„Ma imetlen seda, kui palju energiat sul on. Sa suhtud kõigesse nii entusiastlikult. Kui see nii võluv ei oleks, siis oleks seda kurnav isegi pealt vaadata.“
Nähtavasti peab sul selleks olema mingi oma urgas, et saaks olla edukas briti kirjanik.
Tõe nii pikk vältimine oli jätnud sellest elajast suurema ja hirmuäratavama mulje, kui see tegelikult oli, kuid tõel oli täpselt niipalju võimu, kui mina ise olin sellele andnud. Tõe sõnadesse panemine kärpis seda, pisendas seda.
„Kui juba algusest peale eeldad, et asjast midagi välja ei tule, siis on seda lihtsam taluda, kui midagi halba juhtub.“