Raamatureporter

Jakob Hero

2024

Kirjastus Tänapäev

268 lk

17aastasel Iirisel on kaksikõde Helen ja 13aastane õde Maarja. Kui Helen on vaikne ja enesekindel, siis Iiris on lihtsalt vaikne. Maarjal viskab vaikselt ka puberteeti sisse.

Raamatu alguses kolib pere Tartust Sinimägedesse, sest Tartus on mingi õnnetus juhtunud. Millegipärast inimesed kipuvad arvama, et kui lahkuda kohast, millega on halvad mälestused, siis elu läheb kenasti edasi. No ei pruugi väga ikka.

Iirisele mõjub kolimine kuidagi eriti halvasti. Kuigi ta oli vaikne ka Tartus, siis seal oli ta kümne koolis käidud aastaga ikka mõned sõbrad leidnud. Siin on raske sõpru leida, sest 11klassiks on teised juba endale nn omad kambad leidnud. Kuna Iiris ei ole selline lendan-peale-tüüpi tüdruk, siis jääb ta klassis pigem tahaplaanile. Kord koolihoovis uidates, kohtub Iiris Nastjaga, kes tundub ka, ei sobi väga oma klassi rahvaga. Samas tüdrukud omavahel nagu klapivad. Ka Nastjal on keeruline elu, suhe Raunoga pole suurem asi. Rauno oma sõbraga tundub mingit kriminaalivärki harrastavat. Kuna suurema osa ajast on Nastja poistega, siis Iiris tunneb end pidevalt üleliigsena. Ainus koht, kus Iiris end hästi tunneb, on kodu lähedal asuv mets. Metsas kohtab ta ka rahva poolt hulluks peetavat vanameest Olegi.

Vanemad tülitsevad pidevalt, Maarja kardab, et vanemad lähevad lahku. Seda rohkem üritab ta aega veeta Iirisega, aga tol on nüüd Nastja ja muud hingehädad. Helen tundub lihtsalt ringi hõljuvat.

Nii kurb oli lugeda, kuidas vanemad olid oma hädadega nii puntras, et ei olnud jaksu lapsi tähele panna.

Kui eelmisel korral tutvustatud raamat oli küll kurb, aga jättis helge tunde sisse, siis see raamat on lihtsalt kurb ja ei mingit helgust. Samas looduskirjeldused olid hästi ilusad.

Kui autori nime ja tegevuspaikade järgi eeldaks, et autor on eestlane, siis suur oli mu üllatus, et tegemist on hoopis taanlasega 🙂

Mõned mõtted raamatust:

• „Kui miski on tore, mis vahet seal siis on, kas see on päris või mitte? Pole ju põhimõtteliselt vahet?“
• Kuid koletised ei ilmu ootamatult eikuskilt, nad kasvavad suuremaks tasahilju.
• „/…/ Meil kõigil on oma vead, millega me püüame toime tulla. Vead, millega me püüame ellu jääda. See ei tee meist veel koletisi … see teeb meist inimesed.“
• „Ükskõik kui katki me ka pole, saame me alati midagi teha. Alati leidub keegi, keda me saame aidata.“

Loe ja saad teada, kuidas tüdrukutel kohanemine uues elukohas läheb ja miks nad Tartust üldse ära kolisid.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.