Tinderikooma

Kristi Piiper

2021

Kirjastus Tänapäev

160 lk

Mari Johanna on värskelt kolinud Tartusse, et ülikooli sotsioloogiat õppima minna. Seni on ta elanud terve elu maal, nii et linna kolimine ja omaette elama asumine on väga suur samm tüdruku jaoks. Eriti sellise, kes maal elades veetis kogu oma vaba aja loomade ja Netflixi seltsis. Aga ei tasu Mari pärast muretseda, sest tal ju suured plaanid! Vahepeal Tartus käies oli kohanud ta Erikut, kes oma Gryffindori pusaga tõmbas Mari tähelepanu ja peale väikest vestlust on tüdruk veendunud, et see on tõeline armastus, mis püsib igavesti. Mingil hetkel aga selgub, et Erikul ei pruukinudki olla teadmist, et tal nüüd tüdruksõber on… Mari Johanna on otsustanud Erikule igatahes kätte maksta sellega, et otsib endale uue armastuse. Küll siis alles poiss näeb, millest kõigest ta ilma jäi! Ja kust mujalt tänapäeval armastust otsitakse kui Tinderist 😀

Loe ja saad teada, mis vahvate tegelastega Mari Tinderi kaudu tutvub; kas leiab lõpuks oma (elu)armastuse; kes on see salapärane liputaja ta ukse taga ja mida toredat elu talle veel pakub 😀

Mõned mõtted raamatust:

Ma muidu kardan veits võõraid, aga no kuidas ma saaksin karta kutti, kes kuulub Gryffindori? See pole lihtsalt võimalik.
Esiteks pole ma mingi ilmselge iludus – minu ilu nägemiseks tuli ikka vähe järsema pilguga vaadata ja veidike kannatust varuda, võib-olla isegi üks silm kinni pigistada.
Pärast pikka jalutuskäiku koju jõudes võisin vähemasti mõtete korrastamise osas endaga rahul olla – polnud midagi selgemat kui see, et mingit tulihingelist geid minust niipea ei saa.
Ma olen küllalt näinud neid hipilaadseid karvikuid, kes oma energiaid elu hinnaga voolama üritavad saada ja sealjuures paradoksaalselt hoopis eriliselt kurnatud välja näevad.
Mulle hakkas järjest rohkem tunduma, et ühestki tüdrukust minu eluarmastust ei saa. Tuleb vist saba jalge vahel poiste juurde tagasi pöörduda.
Terapeut rääkis, et inimese aju polevatki nii ehitatud, et sügavaid jälgi jätnud kogemused sealt mõne päeva või nädalaga kaoks. Ja see teadmine tegi olemise märgatavalt kergemaks. Ma polnudki vigane, mu aju polnud milleski süüdi, see kõik oli inimlik ja normaalne.

Täitsa vahva raamat! Kohe eriti reipalt hakkas peale 😀 Natuke kahju oli Marist, et tal see ärevushäire on ja küllap oleks keeruline elada, kui endal Mehhiko seebikavääriline draama 24/7 peas käiks, aga teise draamasid oli päris naljakas lugeda. Ja tüdruku kujutlusvõimet peab ikka imetlema – kust tuleb keegi selle peale, et kui keegi sul uksele koputab, siis tegemist on ilmselgelt liputajaga 😀 Kellega siis veel?!?!?

Ma ei ole kunagi mõelnud, et üldiselt, kui kaltsuvaipu kootakse vanadest rõivastest, siis oleks nagu neid kandnud inimeste aura seal sees. See ju ilmselgelt tähendab, et need inimesed võivad sul toas kummitada 😀 Aitäh, Mari Johanna mulle nüüd selle mõtte eest! 😀

Kui ma oleks kirjanik, siis ma nii kirjutaks selliseid reipa minemisega raamatuid 🙂

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.