Raamatureporter

Gerthe Rõõm

 398 lk

2025

Tegemist on verivärske raamatuga, mis sobib lugemiseks KÕIGILE! Siin on sõprust ja põnevust ja mütoloogilisi olendeid ja mida kõike veel 🙂

Jumi on 12.-13.aastane orvutüdruk, kelle vanemad peninukk metsa viis, kui tüdruk alles beebi oli. Sellest kohtumisest jäi Jumile kohutava armiga vigane jalg. Kuna Jumi ei sarnane ka muidu välimuselt teiste külalastega, noritakse teda pidevalt. Aga Jumil on sõber – kuningapoeg Kippen, kes tegelikult ei tahagi tulevikus kuningaks saada ja võitlema õppida. Tema tahaks hoopis muusikaga tegeleda. Isa ei taha sellest muidugi midagi kuulda.

Lapsest saadik on nad kuulnud jutte, et tulelohe võib hea õnne korral täita inimese suurima südamesoovi. Nii on Jumil ja Kippenil kindel plaan üks selline lohe üles otsida. Hoolimata selles, et keegi pole aastaid ühtki lohet näinud või et käivad jutud, et neid ei olegi enam alles.

Kuigi neil on peaaegu töötav plaan olemas, läheb siiski palju asju kohe alguses nihu. Ja mis edasi saab, pead ise lugema.

Mõned mõtted raamatust:

• Kes otsib, see leiab – tõde on uhke. Kes enam ei otsi, leiab palju rohkem.
• Jah, Jumi ja õnn – paljude arvates vältisid need kaks teineteist järjepideva sihikindlusega.
• „Minna kuhugi mujale ja loota, et oled seal õnnelikum? Ehk mõnda aega oledki, aga sa võtad sinna iseenda kaasa,“ oli nõid siis märkinud. „Sina ise pead enda soovide eest seisma, olgu siis siin või seal! Kui sa ei julge välja öelda, mida sa tahad või ei taha, ei oska keegi sinu tahtmistega arvestada,“ oli nõid vaikselt veel lisanud, enne kui kojauksest sisse astus.
• „See on uskumise asi. Kõigega on nii;: sa kas usud ja saadki või ei usu ja… Noh, ära siis kurvasta kah, kui sulle jäävad vaid tühjad pihud!“
• „Mesilinnukesed on iseenda omad. Sina oled ka iseenda oma ja mitte keegi, isegi see, kes sulle elamiseks taru tegi, ei saa otsustada, kuidas sina elad. Tema saab sulle pakkuda taru kaitsvaid seinu, aga elama pead sina. Otsustama, kas tahad elada seal või mõnes teises kohas. Otsustama, kuidas sa elada tahad. Mesilinnukesed on iseenda omad. Ja seda on ka inimlaps, pea seda meeles!“

Mulle NII meeldis see raamat! Lugema asudes tundsin end jälle pisut lapsemana, nagu siis, kui sai Astrid Lindgreni raamatuid loetud – varbad põnevusest krõnksus ja muu maailm võis rahulikult oma parimat elu kuskil minust eemal elada 🙂 Selline mõnus soe tunne oli seda lugeda. Jah Jumi elu pole just eriti rõõmustav siiani olnud ja tüdrukust oli kahju, aga raamatut oli raske käest panna. Nii põnev, mis Jumist ja Kippenist saab, kas leiavad tulelohe? Mis saab nende südamesoovidest jne jne. Ja kõik need müstilised/müütilised vahvad ja mõnikord ka tüütud tegelased – essütajaid ja tuletõnga – andsid loole nii palju juurde. No ok, peninukid olid jäledad. Kõikide müstiliste tegelaste kirjeldused on raamatu sisekaantel kenasti lahti kirjutatud.

Nii tore, et autor on kasutanud mõningaid sõnu, mis igapäevases kõnes on arvatavasti kerge tolmukorra all juba: hame, kört, palakas ja tare 🙂

Ja nüüd siis tuleb lisaks „Kaarnapuu“ järjele ka „Viimase“ järge ootama hakata 😀

Raamatu leidumust raamatukogudes, vaata siit.

PS! Ma ei palu vabandust mitte kellegi ees, kelle ees ma pidevalt kekslesin, et TEADKUIHEARAAMATSEEONSAPEADKASEDALUGEMA!!!! 😀