Caragi muundumine

Katja Brandis

271 lk

Kirjastus Felistella

2025

Tõlkija Anne Arold

Tegemist on sarja esimese osaga, saksa keeles on neid ilmunud praeguseks juba kuus.

Kuigi kirjanik on sakslane, toimub raamatu tegevus Ameerika Ühendriikides.

Carag koos oma perega on woodwalkerid ehk kujumuutjad. Nimelt on nad nii inimesed kui võivad muunduda ka puumaks. Carag on näiteks puuma. Üldjuhul on Carag kasvanud metsas, mõnel korral on ema teda ja ta õde Miat ka inimeste juurde linna viinud. Need käigud pole üldjuhul hästi lõppenud, sest väljend sa oleks nagu metsas kasvanud, saab siis ikka kinnitust 😀 Carag on 11, kui otsustab, et tema soovib edaspidi siiski inimesena elada ja lahkub oma pere juurest. Poiss satub kasuperesse, kus saab endale lisaks uuele nimele (Jay) ka kasuõe Melody ja kasuvenna Marloni. Carag/Jay avastab, et kõik inimesed ei olegi toredad ja ka kooliskäimine ei ole päris selline nagu tema arvas.

Jay on 13, kui saab teada, et ta ei olegi ainus libaloom, neid on veel. Neil on isegi oma kool. Koolidirektor Lissa Clearwater (kes on valgepea-merikotkas) teeb poisile ettepaneku sellesse kooli õppima tulla. Loomulikult on poiss nõus! Kasuvanematele luuletatakse mingi põhjus, et Jay sinna minna saaks.

Jay, kes saab koolis lõpuks oma päris nime kanda ja on edaspidi Carag, leiab kiiresti uusi sõpru. Näiteks Holly (pruunorav), Doriani (kass) ja Brandoni (piison). Brandonist saab ka tema toanaaber. Samas on seal ka noori, kes muutuvad küülikuks, öökulliks, põdraks, hundiks või lausa ämblikuks. Võib arvata, et sellises „loomaaias“ mitte kõik ei saa kõigiga läbi. Kamp hunte on näiteks võtnud pähe, et neil on mingi kana Caragiga kitkuda.

Kui armumisega seotud teemad on juba niisama teismelistele (mõnikord inimestele üldse) keerulised, proovi olla libaloomast puuma, kellel tärkavad tunded vapiti vastu. Kehv seis, mis?

Selgub ka, et mitte kõik libaloomad ei ürita silmapaistmatuks jääda ja vaikselt oma elu elada. On ka selliseid, kes armastavad tähelepanu ja kuulsust. Üks selline tegelane on Andrew Milling, kes on nii rikas kui kuulus ja hakkab Caragi tegemiste vastu huvi tundma.

Mõned mõtted raamatust:

• Olin juba tihti selle üle juurelnud, mis ma õieti olin – kas halvem inimene, kuna ma ei olnud päriselt inimlik ega saanudki seda olla? Või vahest siiski parem kui normaalsed inimesed, sest ma suutsin muunduda ja isegi inimese kujul olid mul peenemad tajud?
• „/…/ Võib päris palju saavutada, kui panna sellesse kogu energia. Kui igal hetkel oma plaani kallal töötad ja mitte millelegi muule ei mõtle. /…/“
• Metsikus looduses karistatakse rumalust tihti surmanuhtlusega.

Loe ja saad teada, kuidas Caragil inimeste seas läheb; kuidas ta libaloomade koolis kohaneb; miks võib olla pisut tülikas, kui su toakaaslaseks on libaloomast piison; mida kujutab endast Andrew Milling ja miks ta inimesi vihkab.

Tore raamat, mis võiks eriti siis sobida, kui sulle meeldivad loomad.

Raamatu lõpus on ka kümme nõuannet, kuidas enda tegevusega saaksime metsa kaitsta.

Ps! Kas te teate, mis imeloom on gridiron? Selgus, et Ameerika jalgpall 😀

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.