Raamatureporter

Mikki Daughtry ja Rachel Lippincott

319 lk

Rahva Raamatu Kirjastus

2025

Tõlkinud Kristina Uluots

Kyle ja Kimberly on käinud juba 6 aastat. Vahepeal on ka korduvalt lahku mindud, aga noortel ikka ju veri vemmeldab 🙂 Siiani on suudetud kõik erimeelsused lahendada ja üheskoos edasi minna. Paaril on tehtud ka ühine tulevikuplaan – koos California Ülikooli minna. Ja see juhtub ju juba sügisel, sest kool on läbi, jäänud on ainult lõpupidu. Pidu, kus selgub, et Kimberlyl on oma tulevikuga hoopis teised plaanid ja Kyle ei kuulu sinna üldse mitte. Poiss tunneb, et teda on reedetud, sest tüdruk oli oma kavatsustest rääkinud hoopis Samile, paari ühisele sõbrale, aga mitte Kyle’ile.

Ja siis juhtub autoõnnetus. Kui Kyle üles ärkab, avastab ta, et Kimberly on surnud. Mida kõike ta annaks, et tüdruk oleks elus. Isegi, kui ta jättis Kyle’i maha ja plaanis teise ülikooli minna. Oleks ainult Kimberly elus. Samas poiss ise nagu loobub elamisest. Veedab terve suve oma toas, teeb ainult hädavajalikke toimetusi (kui sedagi). Keeldub ka edasi õppima minemisest. Suure vaevaga jõuab lõpuks surnuaiale. Ja kohtab seal Marleyt. Tüdrukut, kes on üsna tema moodi. Ka tema on kellegi kaotanud. Vähehaaval noored sõbrunevad, kaotusvalugi hakkab vaikselt vähem haiget tegema. Ja siis juhtub jälle midagi halba.

Mis Kyle’i ja Marleyga juhtub ja kuidas kõik laheneb ning mida on Sam kõik need aastad varjanud, loe juba raamatust!

Mõned mõtted raamatust:

• Aga maailm võib ju edasi pöörelda, kui tahab. Mina seda kaasa ei tee.
• „Sa oled ikka veel elus,“ ütleb ema mu kätt pigistades. „Ja sa ei saa elamist lõpetada sellepärast, et teda enam pole. Sinul on vaja edasi elada.“
• Alati on nii, et mingi mälestus sunnib mind paigale ja takistab tegutsemist.
• „Alati edasi. Mitte kunagi tagasi.“
• „Sa proovid alati asju ära parandada selle asemel, et mõelda, miks need katki läksid. Mõradega vundamendile on raske midagi ehitada.“ /…/ „Ja see ei tähenda, et te kaks ei armastanud teineteist. See tähendab lihtsalt, et võib-olla te tegutsesite kahel eri lainepikkusel.“
• „Mõnikord haiget saades ütleme asju, mida me ei mõtle. Ütleme seda tagajärgedele mõtlemata. Ma olen kindel, et ta ei mõelnud seda tõsiselt.“

Armas ja kurb raamat. Samas ikka tibake lootust oli ka sees. Isegi, kui antud hetkel tundub kõik halb ja lootusetu, siis üldjuhul aeg ikkagi parandab haavad või siis natukenegi pehmendab neid.

Ja kaas! Milline imeilus kaas! Mul on isegi pisut kahju, et „Kolm sammu sinuni“ sai eestikeelses versioonis filmikaane, sel oli tegelikult praeguse raamatuga sarnane imeilus kaas.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.