Raamatureporter

Hugo Vaher

179 lk

Kirjastus Tänapäev

2025

Uhiuus Eesti noortekas, mis võitis eelmisel aastal kirjastuse Tänapäev noorteromaanide võistlusel esikoha.

Noormehed, siin on raamat teile! Ja kõigile teistele loomulikult ka, lihtsalt selliseid üdini poistekaid raamatuid ilmub nii harva.

Punkar Päss, autopede Remm ja furry-curious Pontu võivad olla esmapilgul üsna veider seltskond ja kaugelt vaadates ei pruugi arvatagi, et need sellid võiksid sõbrad olla, aga näe on. Juba lapsepõlvest saadik.

Kogu kambast on Remm siis ainuke täisealine, ikkagi 18 täis juba. Käib tööl ja vabal ajal putitab oma bemmi. Ja hetkel on lisaks kõigele ka suures armuvalus. Nimelt südamedaam asub kuskil teises Eesti otsas. Teadupärast on neidis Remmi maha jätnud, aga ega see siis noormeest peata. Ta on veendunud, et kui ainult kohale ilmuda ja oma surematut armastust vanduda, küll asjad jonksu saavad. Nii teeb ta sõpradele ettepaneku väike road-trip ette võtta.

Pässi isa teeb omakorda poistele ettepaneku: kui tüübid oma nutitelefonid maha jätavad ja Remm kogu kamba elusana tagasi toob, saavad kõik tema käest sada eurot. Päris hea diil, mis?

Väljasõiduhommikul selgub, et ükski poiss pole kokkuleppest kinni pidanud: kõigil telefonid kaasas. Päss jättis isegi vanemate antud Nokia koju lauale, sest no kamoon! Aga karma on üsna pea kohal 😀 Ükshaaval, erinevatel põhjustel, jäävad poisid oma telefonidest ilma ja peavadki oma aju ja teadmistega hakkama saama.

Sellest, kuidas poistel road-trip läks; kuidas lõppes esimene koostelkimine; mitme metslooma ja püssitoruga kohtuti ja kas Remmil õnnestus südamedaam tagasi võita, loe juba raamatust!

Mõned mõtted raamatust:

• Sõpradega on kord juba nii, et tuleb leida ühine keel, ja kui seda parajasti ei leia, siis vajadusel see keel ka oma hammaste taga pidada.
• „/…/ Maainimesed on rõõmsad, kui nad võõraid näevad. Elavad siin päraperses, päevad otsa rügavad tööd, on ju tore vahel mõnda külalist näha. Ja aidata neile meeldib. See on neil veres. /…/“
• „Ma ei saa aru, miks nende naistega nii raske peab olema,“ lausus pärast lühiajalist vaikust Remm.

 „Mis nendega siis nii rasket on?“ küsis Pontu.

„No mis ta siis ei ole. Küll on neil tuju ära, küll valutab pea, küll ajad lolli juttu, küll oled liiga palju auto all, küll teed endale tätoka, mis ei sobi su isiksusega. Üks häda ajab teist taga.“

• „Ära sa nüüd sellist jumalavallatust tee, et ema kööki sarjama hakkad,“ ütles Remm. „Olgu kuidas on – ema köök on alati parem! A l a t i! Aga see siin on ikka kuradi hea, (3 piiksu)!“

Mulle NII meeldis see raamat! No olgu, alguses see Remmi ropp suu tekitas veidi nõutust, et kas tõesti peab, aga aja jooksul selgus, et tõepoolest, Remm ei oleks pooltki see tegelane olnud, kui tal oleks siivas suuvärk olnud 😀 Ja see tragikomöödia, mis edasi läks! Kummide vilin kõrvus ja kruusatolm hambavahel, suu pidevalt muigvel, sai raamat läbi nagu niuhti! Soovitan!

Mis mulle rahu ei andnud, oli see, et kust nad siis oma sõitu alustasid, et õhtuks kohale ei jõudnud? Kui kihutati nii, et kõrvad lipendasid 😀 No natuke võib ju süüdistada telefonide puudumist, aga Eestis peaks päevaga ühest otsast teise ju ikka saama. Aga see selleks 🙂

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.