Raamatureporter

Mazey Eddings

312 lk

Kirjastus Headline Eternal

2023

Natuke armastust ja reisimist siia jahedasse suvesse 🙂

Tilly on äsja lõpetanud gümnaasiumi ja on oma vanemad, eriti ema, ära pahandanud, sest pole kusagile ülikooli kandideerinud. Kuidas nii saab ometi?!??!? Ema arvab, et kolmekuine reis Londonisse vanema õe Mona juurde võiks tüdrukule lõpuks aru pähe panna! Monal on ju ülikool läbi ja ajab oma start-upiga asju. Kui lillelapsest sai ärinaine, ju saab ka Tillyst keegi asjalik. Mitte mingi kirjanik, sest olgem ausad, see ju pole mingi päris amet ema arvates.

Tilly tunneb, et ema lämmatab teda oma pideva näägutamisega, õde Mona on ka lati liiga kõrgele seadnud, nii jääb Tillyle mulje, et ta muudkui purjetab selle alt läbi. Suurem osa oma noorest elust on ta pidanud õppimisega maadlema ja ikka kuulma, kuidas ta ei pinguta piisavalt jne jne. Mõni aeg tagasi oli ta lõpuks saanud oma ATH- diagnoosi ja saabus selgus enda jaoks, miks ta on selline nagu ta on. Ema on pärast seda hakanud tüdrukut kohtlema nagu kergelt nõdrameelset, kes ilmselgelt ei saa eluks vajalike/oluliste otsuste tegemisega ise hakkama.

Ja nii seab Tilly end kolmeks kuuks mööda Euroopat ringi reisima, kogu maailma alukatagavara kohvris kaasas. Sest mine tea 😀 Lennukis satub Tilly kõrvale istuma imekena inglasest noormees, kellele Tillyga kohtumine suudab mõne hetkega väikese trauma tekitada. Oliveri lohutab veidi teadmine, et kui ta lennu üle elab, ei pea ta selle veidra tüdrukuga rohkem kohtuma. Suur on aga mõlema üllatus, kui Londonisse jõudes selgub, et Mona ja ta äripartner on palganud Oliveri oma toodete fotograafiks ja muidu sotsiaalmeediaga tegelema. Noorte omavaheline suhtlus on esialgu üsna konarlik, sest ka Oliveril on oma väike erilisus küljes.

Sellest, kuidas noortel reisimine mööda Euroopat läheb; mis seiklustesse nad satuvad; miks Oliver mõistab Tillyt paremini kui ta oma ema; mis värk on Oliveril värvidega; mis äri Mona ajab ja kas Tilly lõpuks läheb ülikooli, loe juba raamatust! 🙂

Päris silmiavav lugemine, ma ei ole enne väga süvenenud sellesse, kuidas ATH võiks inimeste igapäevaelu mõjutada. Jah ma olen lugusid kuulnud, et on sellised sahmerdised, midagi lõpule ei vii jne jne, aga mis neil selle sahmerdamise ajal parasjagu peas toimub, selle peale ma pole mõelnud. Kuna autoril endal on ka sama diagnoos, siis võib arvata, et selline see elu neil seal peas siis ongi 😀

Mõned mõtted raamatust:

• I want to say Stop, mom. Just stop. Stop laying out all the things you’d change about me and blame them on a diagnosis.
• I’d, quite literally, rather dump a boiling pot of tea on my head than expend the energy small talk takes.
• „Well, welcome to adulthood. You’ll be doing things you don’t want to do for the rest of your life. Enjoy.“
• It’s hard to trust new people to accept you as yourself when the world at large doesn’t tend to accommodate you.
• I’ve never had that special connection where I’m understood. It always feels like there’s a curtain between me and any person I’m talking to, and I worry I’ll always feel this separation from the world. Like I’m an extra piece to jigsaw puzzle, discarded and forgotten under the couch, while everyone else clicks with their matching corners.
• Lying doesn’t come naturally to me but I figure now is as good time as any to give it a go.
• Sometimes, I hate feeling so much.
• Mom acts like I’m choosing to disappear, when, really I’m physically unable to rip myself away from the task.
• “It means you get it.”

“Get what?”

“Get the struggles of navigating a world not designed for you. Get the confusion and frustration and achy chest that comes with trying to connect with people but never getting it quite right, but saying fuck it and being yourself again.”

• How am I supposed to have a future figured out? How am I supposed to know what I want to do every single day for the rest of my life when I don’t even have a firm grasp on who I am?

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.