Raamatureporter

Laura Evisalu

317 lk

Lugeleja Kirjastus

2025

Seekordne raamat ei ole rangelt võttes noortekas. Kirjanik ise on öelnud, et seda sobib lugeda kõigil, kes on kunagi kellegi teise pärast väga südant valutanud.

Raamat pälvis 2025. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu Sihtasutuse eripreemia.

Kui Mirr keskkooli lõpetab ja ei tea, mida oma eluga peale hakata, satub ta ema sõbranna juurde tolle puudega pisipoja eest hoolitsema. Kui alguses on tüdruk üsna ebakindel, siis ajaga selgub, et tal on päris palju annet selle peale. Pere juures töötades avastab ta ka, et võiks ülikoolis edasi õppida ja just eripedagoogikat. Kuigi kohe alguses ütleb pereema, et Mirri ülesanne on Kennethi eest hoolitseda, et pere teine poeg, teismeline Anders, saab endaga ise hakkama, siis vähehaaval noored sõbrunevad. Selgub, et Mirril ja Andersil on vanusevahest hoolimata nii mõndagi ühist. Kui Mirr on oma painajatest ja sõltuvustest peaaegu vabanenud, siis Anders alles vaevleb nende kallal. Mirri jaoks on see paras pähkel, sest ta ju teab omast kogemusest, et mingite ainete kasutamine aitab ainult korraks, et tegelema peaks algpõhjusega, miks sa üldse tarvitama hakkasid. Aga teada on ju ka see, et raske on aidata kedagi, kes ei tunnista, et tal probleem on või kes üleüldse mingit abi ei taha vastu võtta.

Raamat on kirjutatud päevikuvormis, kus minevikus toimunu vaheldub olevikuga (Mirr üritab terapeudi juures käimisega oma vanade traumade ja Andersi pärast muretsemise vahel selgust saada).

Mõned mõtted raamatust:

• Kui sind on lõpuks „terveks kuulutatud“, eeldatakse, et huvi maailma vastu tuleb robinal tagasi. Et tume loor saab eest tõstetud ja alles jääb hulk põnevaid valikuid ning soov kaotatud aega tagasi teha.
• „/…/ See, et sa pole tema inimene, ei näita mitte midagi su väärtuse kohta.“
• „/…/ Ma tean, et päris agaralt üritatakse luua kuvandit, kuidas pere ja eriti just õed-vennad on suurepärane ja alatine tugivõrgustik, mis meile kaasa kingitakse. Et hea on sündida eluaegsete sõpradega. Aga veresidemed ei tähenda, et miski oleks meile kingitud. Need suhted vajavad samamoodi tööd, ka neis on lähemaid ja kaugemaid aegu, vaja andestada ja pingutada, inimestena sobida.“
• Me ei tea ju kunagi, mis võib hoida doominoklotside rivi kokku varisemast.
• „/…/ Ja elus olemine ongi Fucking hirmus asi. Nii palju on kaotada.“
• Võibolla lõpeks oligi „perekond“ kõige rohkem see tunne, et koos on lihtsam.

Loe ja saad teada, mis mured Mirril olid ja kas ja kuidas ta suudab Andersit aidata.

Hästi raske raamat lugemiseks, aga väga hea! Mitu korda sai ikka pisara ka välja. Depressioon on üldse raske teema, nii selles olijale kui ka tema kõrval elavatele inimestele. Sain raamatust teada, et on ok leinata ka siis, kui sõprussuhe laguneb. Ma ei olnud kunagi varem selle peale mõelnud. Soovitan lugeda!

Samalt autorilt on ilmunud veel „Juhused“, „Oodates Norra kuningat“ ja „Õiged mehed“.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.