Raamatureporter

E. Lockhart

315 lk

Rahva Raamatu kirjastus

2025

Tõlkija Eve Laur

Matilda Avalon Klein on hiljuti keskkooli lõpetanud neiu, kes on terve elu elanud emaga. Isast pole kunagi juttu olnud. Ja siis isa kirjutab talle. Soovib Matildaga kohtuda ja talle ühe oma maalidest kinkida. Selgub, et tüdruku isa on kuulus maalikunstnik Kingsley Cello. Matilda ema Isadora oli kõigest 19, kui sattus keskealisele kunstnikule poseerima ja ka armurõõme jagama. Isadora muusa-aeg sai peagi lõpu. Näib, et tema tasuks jäi rasedus, sest poseerimise eest keegi talle raha ei maksnud. Lapsest kuulus kunstnik midagi kuulda ei tahtnud.

Esimesest modellitööst innustust saanud Isadora otsustab, et tema kutsumus elus on olla muusaks erinevatele kunstnikele. Hiljuti ongi ta kolinud Mehhikosse uue armastuse juurde. Matilda keeldus kaasa minemast, sest soovis Los Angeleses keskkooli lõpetada ja edasi ülikooli minna. Nii et isa kiri ei saanud tulla paremal ajal. Emata jäänud laps (tehniliselt küll täiskasvanu) soovib leida kedagi, kes hooliks temast tema enda pärast. Äkki on selleks siis see salapärane isa.

Kui Matilda Hidden Beachi jõuab, selgub, et Kingsley on hoopis ära sõitnud. Aga tema majast (loe: lossist) leiab tüdruk oma poolvenna Meeri, kellega neil on üsna väike vanusevahe. Lisaks elab seal ka Meeri ema June ja kaks noormeest: Brock ja Tatum.

Matilda veedab nädalaid seal, ilma et salapärane isa kohale ilmuks. Üldse tundub, et midagi kahtlast on käimas. Kus on Kingsley ja miks ta kutsus Matilda sinna, kui ilmselgelt June’il polnud sellest mingit aimu ja peale Meeri ei rõõmusta tema sealolek kedagi. Ja ilmselgelt Meer on rõõmus, sest nüüd on ta õde päriselt tema juures. Õde, kellest ta on alati teadnud.

Miks June on lasknud majapidamisel käest minna? Miks neil kunagi raha pole, kuigi Kingsley maale müüakse miljonite eest? Ja kui keegi Matildale vastuseid ei anna, peab tüdruk ise neid otsima hakkama.

Loe ja saad teada, mis asjad on itihommikud; mis värk selle Kingsleyga siis lõpuks on ning mis on ühist Hollandil, Matildal ja Kingsleyl Beechwoodi rahvaga.

Mõned mõtted raamatust:

• „/…/ Aga ma ei arva, et ma oleks sundinud neid koju tulema. Olen aru saanud, et teiste sundimine on väga valus valik, isegi kui see tundub vajalik. Isegi kui see on nende enda hüvanguks. Sest kui sa sunnid, siis hakatakse sind kartma. Ja hirm muutub kergesti vihkamiseks. Vihkamisest on väga raske lahti saada.“
• „Kodused olukorrad ei ole tingimata püsivad. Loobu mõttest, et maailm peab tagama sulle stabiilsuse. Siis sa ei ole sa enam vihane, sest sul pole enam ootusi.“
• „Kuidas saab inimene olla ühekorraga imetlusväärne ja läbini mäda?“

Päris põnev raamat oli. Pisut selline hipi-vaibiga põnevik. Lõpuni ei olnud kindel, mis värk selle Kingsleyga siis täpselt on, kuigi õrnad aimdused olid. Raamatus on viiteid ka autori eelmistele raamatutele „Me olime valetajad“ ja „Valetajate perekond“. Meer jättis oma käitumisega kergelt labradori mulje, kogu aeg selline rõõmus: tule-mängi-minuga-tüüpi tegelane.

Lihtsalt uitmõte tekkis mul ka: miks peaks keegi tänapäeval PALJAKÄSI indigoga kangaid/rõivaid värvima (kummikinnastest olete midagi kuulnud?)? Kui kaua sa siis pärast seda sinisena ringi käid?

Raamatu leidumust raamatukogus vaata siit.