Raamatureporter

Kara Thomas

336 lk

Rahva Raamatu kirjastus

2025

Tõlkinud Evelin Banhard

Seekord lugesin värsket põnevikku, mille tegevus toimub samuti külmal talvel nagu meil siin õues hetkel on.

Kacey on pisut metsiku minevikuga lõpuklassi tüdruk, kes sattus peale emaga tülitsemist (tolle pidevalt vahelduvate kallimate pärast) elama oma isa (keegi, keda ta polnud eluski näinud) ja tolle uue pere juurde. Olles nüüd pisut stabiilsema elu peale saanud, on Kacey ise ka rahulikum. Tal läheb täitsa kenasti – koolis leidis ta kiiresti paar sõbrannat ja ka edasiõppimise plaanid on üsna kindlad.

Kacey sõbrannad Bailey ja Jade on ise ka pisut pöörased oma ettevõtmistes. Näiteks otsustavad nad korraldada seansi mahajäetud küünis, kus väidetavalt kummitab. Nimelt aastaid tagasi oli selle kõrval olevas elumajas puhkenud tulekahju. Lapsed ja isa olid majja jäänud, ema pole pärast seda näha olnud.

Peale üht pidu, kuhu sõbrannad Kaceyt ei kutsunud, jääb Bailey kadunuks. Kacey hakkab asja uurima ja selgub, et sõbranna ei olnudki päris selline nagu ta kogu aeg arvanud oli. Et ka temal olid oma tumedad saladused.

Mis saladused olid Baileyl ja kuhu ta siis kadus, loe juba raamatust!

Mõned mõtted raamatust:

• Asi on selles, et ma armastan oma ema. Aga mulle hakkab tunduma, et pole sugugi võimatu kedagi korraga nii armastada kui ka vihata.
• Kui inimesi on kolm, satub üks neist alati välja külma kätte.
• Sel hetkel otsustasin, et kõik kummituslood panevad mööda: kurjus ei ole vaim või koletis või kummitus. See elab tavalistes inimestes ega tee ööl ja päeval vahet.
• Inimesed  on valmis andeks andma ainult teatud määral. See on tõde ja trumpab kõik muu üle.
• On asju, millest räägitakse küll parimale sõbrale, aga lisasõbrale mitte.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.