Raamatureporter

Rachel Ward

304 lk

Kirjastus Ersen

2016

Tõlkija Marge Paal

Jem (15a) on väiksest peale inimestele silma vaadates näinud mingeid numbreid ja ta oli täitsa kindel, et kõik näevad neid. Alles siis, kui ema üledoosi suri, kui tüdruk oli 7aastane, sai ta aru, et need numbrid on inimese surmakuupäev ja ta on ainus, kes neid näeb. Pärast ema surma on Jem liikunud kasuperest kasuperre. Mis tegelikult ei ole väga ootamatu, sest tegemist ei ole ka kõige lihtsama iseloomuga tüdrukuga.

Ühel päeval oma lemmikkohta minnes, on seal ees Ämblik – veider mustanahaline poiss tema klassist. Natuke loogiliselt ja pisut ka mõistusevastaselt tekib nende vahel õrn sõprussuhe. Õrn sellepärast, et Jem ei taha tegelikult Ämblikuga mingit tegemist teha, aga kuidagi nad ikkagi satuvad pidevalt kokku. Ämblik on hiigelpikk, üldse ei püsi paigal, satub pidevalt pahandustesse ja lisaks kõigele ei arva pesemisest midagi.

Kogemata satuvad noored ühe õnnetuse tunnistajaks ja põgenevad sündmuskohalt. Loomulikult hakkab politsei neid taga ajama. See ei olegi asja juures veel kõige hullem. Ämblik nimelt on vahepeal oma rahamurede leevendamiseks hakanud väikestviisi narkokulleriks ja otsustanud saadud raha endale jätta. Nii et lisaks politseile on neil ka pisut kõrilõikajaid kannul.

Loe ja saad teada, mille poolest sarnanevad Jem ja Ämbliku vanaema; mis õnnetust noored nägid ja kuidas nende põgenemine lõpeb.

Kui mõnikord lugedes raamatut, kus peategelane pidevalt joob või suitsetab, siis lugemise käigus on endal pidevalt tunne, et oleks purjus ja suitsulehk on kogu aeg ninas, seekord käis Ämbliku higihais mul üle pea.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.