Raamatureporter

Liia Kikas

383 lk

Kirjastus Varrak

2026

Tegemist on 2025 aasta romaanivõistlusel ära märgitud tööga.

Kuigi kuskil pole mainitud, et tegemist on noorteromaaniga, siis seda see tegelikult ikkagi on. Peategelased on gümnaasiumi-ealised. Meenutab oma minekuga Hugo Vaheri „Nutivaba“.

Raamat koosneb kahest osast. Esimeses saame tuttavaks väikelinnas tegutseva kooli bändiga nimega Kolmapäev ja nende taustajõududega. Teises osas liituvad Kolmapäeva seltskonnaga noored filmitegijad, kes avastavad poolkogemata aastaid unustatud saladuse.

Lene on kasvanud väiksest peale vanaema juures, sest oma ema jätkas pere traditsiooni ja sai lapse liiga noorelt, samas, kui oma elu tahtis veel elamist. Lene vanaema ei ole aga mingi vaikne rätikuga vardaid klõbistav memmeke (kuigi koob küll)! Ei! Helene on küll võrratu kokk, aga samas käib ka motikatega kihutamas ja lippab miniseelikutes ringi ning kultuurimaja juhataja Aino meelehärmiks tegeleb ka noorte näiteringiga. Samuti on Helene linnakese korravalvuri südame võitnud, mis küll omakorda tolle emale ei sobi, sest Helene on ju Peterist vanem ja üldsegi mitte enam sünnitusealine 😀

Noorte muusikute konkursil kohtub Lene räppiva iluduse Robiga, kellega neil kohe klappima hakkab, aga kes enne lõppu veidratel asjaoludel kaduma läheb. Ja miks see isehakanud Kolmapäeva manager Priit äkki nii veidralt käituma hakkab????

Kas ja kuidas Robi üles leitakse; mis saladusi varjab vanadekodu; kes on Vanad Peerud; kas Peteri emal on lootust kauaoodatud lapselapsed saada ja  mis seos on Aino kabinetis oleval jõletul maalil Janeki keldris olevate moosipurkidega, loe juba raamatust!

Raamatu juures oli kaks asja, mis mind lugedes häirisid: esiteks, liigendamata tekst ja teiseks – kui palju M-tähega tegelasi võib ühte raamatusse panna?!?!? 😀 Aga sellegipoolest mulle nii meeldis see raamat! Mõnusalt mahlakalt kirjutatud. Ja põnev oli ka! 😊Tore, et eesti kirjanikud kirjutavad vahel ka reipa olemisega noortekaid, mille puhul lugedes ei tunne, kuidas dementorid sul elu välja imevad.

Mõned mõtted raamatust:

• „Kas sa ei tea, et nendest romaanidest on olemas ka õhemad variandid?“ küsis Marx ja istus ratastooli kõrvale pingile.

Piiga tõstis pilgu ja lõi poisi täiesti hingetuks.

„Mina arvan, et adapteerijad tuleks meistriteoste solvamise pärast sohu uputada!“

• Kui inimesed on lahedad, on nad seda igavesti, mõtiskles ta koduteel.
• „Ma ei vapusta inimesi!“ kaebles Lene ja hakkas uuesti pisaraid valama.

„Iga tola polegi vaja vapustada!“ torises Peter.

• Nende missioon oli luhta läinud. Nii tore on teada, et kellelgi on kehvasti läinud ja talle kaasa tunda, haletsus on totaalne mõnu.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.