Raamatureporter

David Hill

156 lk

Kirjastus Tänapäev

Raamat on kirjutatud Simoni sõbra Nathani silme läbi. Simon on teismeline poiss, kes põeb lihasdüstroofiat. Sellesse surrakse tavaliselt umbes 12 aastaselt, nii et tal on isegi hästi läinud.

Kuigi teema on ju tegelikult väga kurb (sõber sureb varem või hiljem, pigem varem), on nii Nathan kui Simon tegelikult hea huumorisoonega ja vahel ka mõnusalt iroonilised.

Simonile ei meeldi, kui temaga lipitsetakse, kui ta ei ole seda ära teeninud, see tekitab temas tunde, nagu oleks tal miskit viga. Samas mõnikord ta siiski kasutas oma haigust ära, kui tal näiteks kodune töö tegemata oli.

See oli Simonil armas mõte, et ta arvas, et vanemad peaks oma elu elama, mitte ainult tema elu koos temaga.

Nathan on vahel segaduses, sest kuigi sõber on haige, on tal hea meel, et tal endal on kõik korras. Aga nagu Nathani ema ütles: võibki tunda korraga nii kurbust kui rõõmu. Samas on ta aeg-ajalt ka sõbra peale kade, sest keeruline on teismeline poiss olla, kui ratastooli-Simon kõik tüdrukute tähelepanu endale saab.

Hoolimata raskest haigusest on Simon samasugune poiss nagu iga teine – käib koolis (küll ratastoolis), mõtleb tüdrukutest, mängib laupäeviti sõpradega rollimänge, lihtsalt tulevikku tal väga ei ole.

Mis mind tükk aega segadusse ajas, oli see, et raamatus öeldakse, et poisid käivad neljandas klassis ja kaanel on kirjas, et tegemist on 15aastasega. Minu matemaatika järgi ei sobi see väga kokku. Meil käivad neljandas klassis ju hoopis nooremad. Lõpuks, kui guugeldasin Uus-Meremaa haridussüsteemi, siis selguski, et neil on see teistmoodi kui meil ja selles vanuses käiaksegi neljandas klassis. See info oleks võinud küll raamatus kuskil joonealuses märkuses mainitud olla…

Ja üks tore koht raamatust ka. „See on nagu kooli traditsioon, et krossijooksul võib sul peaaegu ükskõik mis seljas olla. Võib-olla on selle taga surmamõistetute viimase soovi täitmise idee. Aga võib-olla sellepärast, et pärast oleks lihtsam laipu tuvastada.“

Seda raamatut võiks kõik lugeda. Kas siis selleks, et mõista, kuidas endal on elus vedanud või siis aidata haigustega inimesi paremini mõista. Või lausa mõlemat.

Vaata leidumust raamatukogus siit.