Raamatureporter

Lille Roomets

232 lk

Kirjastus Hea Lugu

Peategelane Heinrich on lihtne maapoiss, elab üsna vaeselt. Heinrichi elu on ikka päris jube tegelikult. Ta ei mäleta, et tema sünnipäeva oleks kunagi peetud, sest isa heidab talle siiani ette (14 aastat!!!), et poisil oli jultumust keset kõige kibedamat heinaaega sündima hakata ning sellega ühe töötava kätepaari riisumast nurgavoodisse kupatas. Isa on tal üldse eriline kidenäpp (kade) nii oma pere kui teenijate suhtes. Harrastab nii vaimset kui füüsilist vägivalda üsna lõdvalt.

Vanaema on päris lahe tegelane oma kibestumises. Selline käbe eit, kes alati on kõike ja mitut asja korraga jõudnud. Ei mõista neid uue aja kombeid ega looderdamist. Usub nii praeguse kui vana aja jumalaid (igaks juhuks) ning isegi see, et ta pime on, ei takista tal igal pühapäeval kirikusse kooberdamast.

Sõber August elab hoopis teist elu. Neil tähistatakse isegi koera?!?!?!?!? sünnipäeva.

Sõbrad astusid koos noorkotkaks ja Augusti eestvedamisel satutakse nii mõnessegi jamasse.

Tegemist on vabavärsis kirjutatud ajaloolise noorteromaaniga, mille tegevus toimub 1930ndatel.  Raamat ise on sel aastal ilmunud.

Kui päris aus olla, siis ma astusin sellest raamatust tänu kaanepildile täitsa reipalt mööda. Kohe üldse ei kutsunud lugema (samas pärast lugemist sobis kaas raamatuga kenasti). Kui siis kuulsin, et tegemist on selle aasta noorteromaaniga, mõtlesin, et annan ikka raamatule võimaluse. Nii hea, et andsin! Väga hea raamat! Kuigi kohati üsna julm ja jube, siis oli ka naljakaid kohti. Päris hästi annab seda eelmise sajandi algusepoole eestlaste maa- ja tööelu ning üldist ängi edasi. Et kui Tammsaare „Tõde ja õigust“ ei jaksa läbi närida, siis siit saab ka selle hõngu üsna hästi kätte.

Leidumust raamatukogus saad vaadata siit.