Raamatureporter

Tiia Mattila

176 lk

Kirjastus Elust Enesest

2026

Tõlkinud Lauri Juursoo

Seekord lugesin arekeelset raamatut. Tegemist siis lihtsas keeles kirjutatud tekstiga.

14aaastase Riho elu hakkas allamäge minema kuus aastat tagasi, kui ema kaotas töö ja isa firmal ilmnesid probleemid. Selle asemel, et asjadega tegeleda, uputasid vanemad oma mured pudelisse. Nii on pidanud Riho eluga hakkama saamisel leidlik olema: korjab pudeleid ja müüb kaltsukast ostetud kraami kallimalt edasi, ei vingu koolitoiduga, sest söök on söök. Suurema osa ajast jääb mulje nagu Riho oleks peres nüüd see täiskasvanu, kes peab vaatama, et pliit või ahi poleks sisse unustatud või et suitsuandur ikka oleks töökorras juhuks, kui need siiski on sisse unustatud.

Ka oma sõprade ja klassikaaslaste eest on ta oma kodust olukorda aastaid varjanud.

Kurb raamat. Mõtle, kui kehv peab kodus olukord olema, kui sa nädalavahetusel ei pese ennast ega hambaid, et dušigeeli ja hambapastat kokku hoida. Miks on nii raske abi küsida, isegi, kui sinult otse küsitakse?

Mõned mõtted raamatust:

• See, kes väitis, et igaüks saab endale taagaks täpselt nii palju, kui ta kanda jaksab, oli hooplev optimist, kes oleks pidanud ise elult eneselt paar hoopi rohkem vastu võtma.
• Parimates valedes on pool tõtt ja vahel võib ka see tõde olla liialdatud või aegunud.
• Siis mõtlen kadedusega, milline oleks elu, kui suurimad mured oleks liiga väike nädalaraha või halvasti magatud öö.
• Need, kes väidavad, et ühised söömaajad on tähtsad pereliikmete suhetele ja kommunikatsioonile, ei ole kunagi istunud katkise perekonna söögilauas.

Loe ja saad teada, millest siis koosneb joobe soundtrack ja kas Rihol paistab tunneli lõpus ka valgus kunagi.

Raamatu leidumust raamatukogudes vaata siit.