Raamatureporter

Emery Lord

408 lk

Kirjastus Bloomsbury

Mõnikord, kui ma olen liiga palju igasugu fantaasiat, krimi jm ilmaõudust lugenud, tunnen, et tahaks vahelduseks armastust. Kui raamatu kaanel on süda, siis ju võib peaaegu päris kindel olla, et see ongi see, mida ma otsisin. Ja oligi!

Paige on 16aastane tüdruk, kelle poiss aasta tagasi kogemata ära uppus. Ja nii ta ongi terve selle aja tundud, et teiste jaoks ongi ta nüüd tüdruk-kelle-poiss-ära-uppus. Jõuad korraks Aaroni unustada, juba keegi tuletab teda meelde. Nii on üsna raske oma eluga edasi minna. Uue kooliaasta eel otsustab Paige, et see aasta tuleb tema jaoks teisiti. Teeb lausa nimekirja, mida ta plaanib saavutada selle ajaga. Sest Paige on plaanija. Näiteks: ole aktiivsem koolivälises tegevuses. Voila! Paige liitub QuizBowli klubiga (mingi mälumängu ja Rooside Sõja ristand, selline nohikute värk). Kui plaanis on kirjas, et vaja endale uus poiss-sõber tekitada, soovitavalt Ryan Chase, siis selles suunas ta tegutsema hakkabki. Aga silmaklapid peas ringi käies, võib juhtuda, et elul on hoopis teised plaanid ja võib juhtuda, et sa ei pruugigi tõelist armastust tähele panna, isegi kui see su ees kargeleb, Dobby kohvikannusoojendaja peas J

Paige’l on plaan saada stsenaristiks – ta on pool elu telesarju vaadanud ja analüüsinud neid, vaikselt isegi sahtlisse ühe kirjutanud. Tüdruk unistab suvisest kirjutajate kursusest New Yorkis, aga  julgeb sellest  rääkida ainult oma alzheimerit põdevale vanaemale.

Tegemist on armsa raamatuga. On südamevalu ja armastust ja pisut pereprobleeme.

See on nii vahva, kuidas Paige’i sõbrannad on alati olemas, kui kellelgi neist mingi mure või probleem on. Ja vanaema on ka nii tore, isegi, kui tal selle mäluga on nagu on.

Mõned toredad mõtted raamatust:

„… I´d fully realized how much bravery it takes to create happy moments even when you don´t feel happy.”

When it all closes in, there are only two kinds of people: best friends and everyone else.

“Joy in the face of destruction. A very admirable quality.”

“You know,” my dad said “when you fall for someone, it´s involuntary, kiddo. Even when it´s for the second time with the same person. You´ll see someday.”

In friendship, we are all debtors. We all owe each other for a thousand small kindnesses, for little moments of grace in the chaos.

“More of my life has been affected by his absence than his presence, and that´s a strange thing to deal with.”

“Grief is slow. It´s like wringing out a washcloth. Even after you think it´s dry, a few more drops will form.”

Vaata leidumust raamatukogudes siit.