Raamatureporter

Stacy Stokes

362 lk

Kirjastus Viking

Uus inglisekeelne noorteraamat Haapsalu raamatukogus!

Lucy elab Ameerikas mingis väikeses kõrbelinnakeses ja on peaaegu nagu tavaline 16aastane tüdruk. Või siis mitte. Tavaliselt su isa ei tegele ju teistelt inimestelt mälestuste ära võtmisega või mis? Lucy kodus (Memory House’is) voorib inimesi hordide kaupa, sest pea kõikidel on asju, mida nad sooviksid unustada ja sellega Lucy isa tegelebki. Nende perekonnas on juba mitu sugupõlve kõik meesliikmed tegelenud inimestelt ebasoovitavate mälestuste ära võtmisega, nende omal soovil loomulikult. Eraldatud mälestused pistetakse purki, mis maetaks pimeduse varjus kõrbesse maha (väike looduskaitsja minus tõstis pea, et mis mõttes sa matad prügi kõrbesse maha?!?!?!?).

Tüdruku ema on hukkunud õnnetuses. Vähemalt nii Lucy mäletab.

Lucy on väga elevil, sest ta on jõudnud sellisesse ikka, et isa on nõus teda õpetama hakkama. Kahjuks ei tule tal see mälestuste võtmine üldse välja ja kuigi isa lohutab teda, et kõik asjad võtavad aega, on Lucy siiski pettunud.

Ja siis ühel ööl avastab Lucy, et isa on segatud mingisse kahtlasesse värki, mille taga näikse olevat linnapea.

Ning loomulikult ei puudu raamatust ka üks salapärane noormees (linnapea õepoeg) Marco, kellega Lucy enda hämmastuseks pidevalt kokku juhtub ja pisut bitchilik Manuela.

Alguses ei läinud lugu minu jaoks üldse käima. Kuidagi liiga palju seda kõrbe ja Lucy uitamist mööda elamist. Nii see raamat siis seisis mul mõned nädalad. Kuna mul üldjuhul on komme raamatuid mitte pooleli jätta, siis otsustasin ikkagi kätte võtta ja läbi lugeda ja vahi värki! Lugu läks põnevaks! Raamat pani mind mõtlema, kas mul oleks mingeid mälestusi, milleta mu elu oleks parem. Kas ma päriselt oleks ikka nõus mõnest loobuma?

Mõned toredad mõtteterad raamatust ka:

Memories are funny things. The ones we want to keep fade, and the things we want to forget stay with us until my dad takes them away. I wish I could choose.

Our memories are part of our fabric, each one a piece of a patchwork history that shapes us into the people we are.

It’s time we let people live with the mistakes they’ve made.

Mulle meeldib lugeda ka autori järelsõna/tänusõnu. Seekord oli seal nii vahva lause lõpus: “Thank you for spending time with the voices in my head.” 🙂

Vaata leidumust raamatukogudes siit.