Raamatureporter

Berit Sootak

287 lk

Kirjastus Raudhammas

Sel korral lugesin Berit Sootaki fantaasiatriloogia teist osa. Kuna hiljuti ilmus kolmas osa, sai eelmised osad jälle üle loetud. Esimest („Viimane hingelind“) on blogis varem juba tutvustatud.

Teine osa algab sellega, et Mirtel on nn hullumajas, igasuguseid ravimeid kurguni täis topitud ja arvab, et eelmine aasta Sädena on olnud lihtsalt tema enda vaimusünnitis. Sest ta on ju peast segi. Ilmselgelt, kui ta hullumajas on.

Imekombel saab ta haiglast põgenema koos oma mäluga ja jõuab lõpuks tagasi Veriora kliinikusse. Seal on toimunud aga suured muutused. Näiteks Kaur ei ole enam Säde mentor. Tüdruk saab oma õpetajaks hoopis mingi jõleda jõhkardi, kelle õpetamismeetodid meenutavad pisut professor Umbridge´i omasid Harry Potteri lugudest. Samas hakkab Säde paremini läbi saama Susiga. Vaikselt selgub ka, miks Susi on selline morbiidne, kogu maailma peale vimma kandev tüüp.

Raamatu edenedes tahaks vahepeal Sädest kinni võtta, teda raputada ja küsida: „Tüdruk, kus on su mõistus?!?!?!?“ 😀

Päris huvitav oli jälle raamatut üle lugeda. Hea, et lugesin, sest millegipärast ma mäletasin osasid asju hoopis teistmoodi juhtuvat. 😀

Tegemist on mõnusalt põneva lugemisega ja peagi asun ka kolmanda osa kallale. Ja raamatu esikaas on lihtsalt imeline!

Vaata leidumust raamatukogudes siit.