Raamatureporter

Liina Vagula

Kirjastus Tänapäev

201 lk

Eriti värske Eesti noorteraamat!

16aastane orvuks jäänud Marta tunneb, et ei jaksa enam elada. Ta elab tädi peres, kus teda koheldakse kui külalist. Kui vanasti ema näägutamine käiski ajudele, siis nüüd tunneb tüdruk sellest lausa puudust. Kui Marta otsustab end siis metsas järve uputada, segab teda salapärane Joonatan. Kes see poiss on, kuidas ta kogu aeg seal järve juures on, seda hakkab Marta vaikselt uurima.

Samal ajal on ka täditütrel mingid jamad, millega Marta püüab teda aidata. Ja oma tulevikuplaanidega peab ka vaikselt tegelema hakkama. . .

Raamat meenutas natuke „Mida silmad ei näe“ – tüdruk tegeleb muusikaga, seekord küll viiulimänguga ja süüdistab end ema surmas. Hea, kiire lugemine oli. Samas, kui mul lõpus hoog juba sisse tuli, siis lõppes ära. Oleks ikka teada tahtnud, mis edasi saab. Nii, et minu poolest võiks sellele ka järje kirjutada 😀

Mõned mõtteterad raamatust:

„Ajaga läheb kergemaks,“ jätkas Joonatan, „aga mitte enne, kui lased elul edasi minna. Kui ei seisa ega vaata enam tagasi, vaid astud edasi. Esimeseks sammuks on pöörata nägu tuleviku suunda.“

„Nii, nagu on raske mitte näha arme, mis jäävad haavadest, nii on raske unustada hetki, mis on tekitanud arme mällu ja südamesse.“

„Minu kodu oli nii kindel, et see mitte ei kaitsnud võõraste sissetungi eest, vaid tegi omade lahkumise keeruliseks.“

„Vahel võib olla vaikus halvem kui sõnad.“

PS! Kui tunned, et on raske, räägi kellegagi! Lasteabi telefon on 116111.

Leidumust raamatukogus vaata siit.