Raamatureporter

Britney S. Lewis

Kirjastus Hyperion

331 lk

Peategelane on 17aastane Haylee Mashay. Üheksa aastat tagasi toimus neil kodus relvastatud sissetung, mille tagajärjel noor sugulane sai surma ja vanem vend Bubba jäi kadunuks. Millegipärast vanemad ei räägi sellest juhtumist enam kunagi, nagu Bubbat polekski kunagi olemas olnud. Aga see lugu häirib Hayleed endiselt.

Kaheksa aastat hiljem kaob Haylee äkki keset söögitegemist, lihtsalt haihtub ja ilmub siis peagi pisut teise kohta tagasi. Pärast seda sündmust saadetakse ta vanaema juurde elama. Kui enne elas tüdruk Kansases, siis nüüd satub ta mingisse väikelinna, kus inimestel ongi päriselt valged lippaiad. Kolimine ei lõpeta siiski seda äkilist haihtumist. Millegipärast satub Haylee haihtudes sinna samasse majja, kus toimus kunagine sissetung. Aga ümbrus on kuidagi palju süngem ja ähvardavam ja iga kord sinna dimensiooni sattudes, näeb ta üht väikest tüdrukut, kellel pole silmi ja suu oleks nagu kinni õmmeldud.

Kui Haylee ühel peol kohtub Eilamiga, kelle juuresolekul ta haihtub, läheb raamat põnevamaks, sest ka poisil on oma saladus. Koos hakkavadki nad Haylee haihtumise ja venna otsimisega tegelema.

Tegemist on pisut sünge, kohati natuke ka õudusjutu sugemetega raamatuga, kus rännatakse ajas ja veidi ka dimensioonide vahel. Ei olnud just päris „minu“ raamat. Mul ei ole midagi ajas rändamise vastu, aga midagi jäi nagu puudu…

Mind võlus selle raamatu juures kaanepilt, minu arust nii ilus. Ja ilmselgelt oleks pidanud pildi järgi aru saama, et peategelane on mustanahaline, aga seda ma üldse ei märganud. Alles lugedes sain aru, et tüdruk mustanahaline, sest seda kuidagi väga rõhutati. Polegi varem seda raamatutes tähele pannud.

Mulle väga meeldis raamatus see Ameerika komme, et uuele õpilasele määratakse õpilane, kes talle siis koolielu tutvustab (Mäletan endiselt, kuidas neljandas klassis sai maakoolist suurde linnakooli mindud ja siis teisel päeval ära eksitud. Hädasti oleks siis ka vaja olnud seda tugiõpilast.).

Mõned mõtted raamatust:

„Time isn’t as it seems.“

If a stare was a single story, he was giving me an entire book. I wanted to highlight his paragraphs and fold his corners so I wouldn’t forget my place.

„Life is unfortunately too short to focus on the mundane.“

It was interesting how people could fit together like puzzle pieces.

Journeys end in lovers meeting.

Vaata leidumust raamatukogus siit.