Raamatureporter

Helen Käit

221 lk

Kirjastus Tänapäev

Lugesin seekord jälle Eesti noorteraamatut.

Külma talve pisut suvehõngu.

15aastane Inge-Brit, on seni oma suved veetnud maal vanaema juures näpud mullas, aga peale vanaema surma müüdi tolle kodu maha, nii et nüüd on tüdruk suvel tegevuseta. Niisiis otsustab ema, et Inge-Brit tuleb töö- ja puhkelaagrisse saata. Kuna tüdruk on pisut häbelik, meelitab ta endaga sõbranna kaasa.

Kohale jõudes selgub, et kõik ei ole päris nii nagu nemad arvasid/lootsid. Laager koosneb mingitest vanadest hoonetest, ruumid vajaksid värskendust ja laagrijuhataja proua Kiisler on üks hirmuäratav naisterahvas. Pärast vanemate lahkumist, korjatakse lastelt mobiilid ja aetakse nad mingit vana kuuri koristama. Süüa antakse lastele nirult, samas oodatakse, et nad teeksid maasikapõllul 12tunniseid tööpäevi.

Päris põnev ja kiire lugemine oli. Lastest oli kahju, et neid niimoodi seal terroriseeriti. Meenutas natuke „Nukitsameest“, et ainult töö ja töö, aga puhata ja mängida tahaks ju ka ja seda neil keegi ei lubanud.

Natuke pani imestama, et sa lähed kaheks nädalaks suvelaagrisse ja ei mingit päevituskreemi ega peakatet pole kaasas. Meil on suvel ikka vahel päikest ka 😀 Kaheteistkümnest noorest oli taibanud päevitusõli kaasa võtta ainult üks. Olles kord oma rumalusest end villideni päevitanud, ei lähe ma suvel enam kunagi ilma päevituskreemita välja 😀 Ja jumala eest ei tohiks põlenud nahale hapukoort määrida nagu raamatus tegelased tahtsid teha. Tõepoolest, vanal ajal nii tehti, aga praeguseks on tõestatud, et see pigem süvendab põletust. Olles ise kunagi proovinud, ei soovita.

Vaata raamatu leidumust raamatukogudes siit.