Süngete vete vaimud

Igne Zarambaite

143 lk

Kirjastus Eesti Raamat

Seekord lugesin Leedu noorteromaani, mis aastal 2020 valiti Leedu aasta parimaks noorteraamatuks.

16aastane Anika, kes väiksena koges reibast koolikiusamist ja elas vahepeal mujal, on nüüd tagasi kolinud ja käib endiste kiusajatega samas klassis ning on lausa sõbrunenud nendega. Vahepealsete aastatega on juhtunud see, et tüdrukul on nüüd teine nimi – Ana ja ka ei näe ta füüsiliselt enam selline ümar ja vinniline välja nagu vanasti. Mis tähendab, et kiusajad ei tunne teda ära.

Sõpruskond plaanib süstadega sõita veevangi jäänud tallu ja seal pisut pidu panna ning jääda sinna ööbima (üleujutused on sealkandis tavalised). Aga üks tüdruk ei tule enam tagasi. Kuna lisaks alkoholile kasutati ka mingeid mõnuaineid, siis Anal on üsna suured mälulüngad, mis seal väljasõidul siis täpselt toimus.

Kuigi raamatu kaas mind pigem ei tõmmanud lugema, siis tegelikult teos ise on täitsa hea, kurb, aga hea.

Lugemist raskendasid Leedu nimed, mis osad olid sarnased ja olgem ausad, üsna keeruline oli aru saada, kas tegemist on poisi või tüdrukuga. Eks mingil hetkel teksti järgi lõpuks ikka sai aru ka.

Noppeid raamatust:

Küllap ütleks nii mõnigi, et sinust ei saa roosi, kui sündisid ülasena.

Aga mina ütleksin, et saab küll.

Taimed närtsivad ühtemoodi, kuid õitsevad erinevalt.

Kust me peaksimegi teadma, kes me tegelikult oleme, kui üksnes hädiselt hingitseme – ilma kordagi õide puhkemata.

Lausa uskumatu, kui lihtne on teiseks inimeseks muutuda – vähemasti dokumentides ja sotsiaalvõrgustikes.
Miks räägib ta mu vabadusest justkui soosingust? Pärast lahutust haletses ta vaid iseennast, minu jättis hooletusse, ei näinud, mis minuga toimub, aga võib-olla lihtsalt ei tahtnud näha. Kas tal on õigust mind nüüd vastutustundetuses süüdistada?
Ma näen temas endist ennast, seepärast on mul kerge ta üle irvitada, tean suurepäraselt, kuidas võimalikult valusalt haavata.
„/…/ Sa ei saa midagi luua, kui sa enne midagi ära ei hävita, mõistad? Aga mulle näib kõik niigi täiuslik. Tunnen rõõmu selle üle, mis mulle antud on, mulle piisab sellest. Ja kui veab, siis ei loo ega hävita ma midagi, ei tee kellelegi haiget, ei tee kellelegi viga. Jätan endast maha võimalikult vähe jälgi. Vaat selline on minu elu eesmärk.“
Ei maksa üle pingutada, ei tohi nõrkust näidata, eriti eakaaslaste hulgas. Kassid ei aita hiiri, nad mängivad nendega, rebivad küünte ja hammustavad.

Leidumust raamatukogudes vaata siit.