Raamatureporter

Mark Haddon

264 lk

Kirjastus Varrak

2003

Peategelane Christopher John Francis Boone on 15aastane autistlik poiss. Vist on pisut ka aspergi-sündroomi tal küljes. Tal on erakordne anne matemaatika ja füüsika peale.

Ühel õhtul, kui ta avastab õues naabri tapetud koera (mullahargiga!!!), otsustab, et uurib välja, kes koera tappis ja kirjutab sellest mõrvamõistatusromaani.

Kuna ema suri paar aastat tagasi, siis poiss elab isaga, kes üritab kõigega üksi hakkama saada, aga ka tema kannatus ei ole kummist. Nii et kui Christopher oma uurimise käigus politseisse satub, käsib isa tal oma nina teiste asjadesse toppimine lõpetada. Aga Christopher on selline poiss, kellele tuleb kõik puust ette ja punaseks teha, st isa oleks pidanud kõik asjad selgelt välja ütlema, mida ta teha ei tohi. Poiss jätkab oma uurimist ja avastab igasuguseid muidki asju, mis pole üldse koera surmaga seotud.

Lugedes võib üsna kiirelt märgata, et peatükid ei ole nummerdatud järjest, Christopher seletab selle raamatus ka kenasti ära.

Üsna raske võib olla elada koos kellegi Christopheri sarnasega. Kes võib küll mõnes asjas geenius olla, aga tavaelus üldjuhul üksi hakkama ei saa (võib suvalistel hetkedel lihtsalt röökima pista, on nõus sööma ainult teatud asju kindlat moodi valmistatult, kehalist kontakti vihkab jne jne). Kogu aeg peab kinni pidama päevakavast, mida poiss ise ka täpselt järgib, kui miskit muutub, on kohe jama majas.

See on hea raamat, kui on soov teada, mis toimub autistlike inimeste peas. Nagu Christopher ise ütleb, suudab tema oma peas näha ainult selliseid pilte, mida ta on ise näinud/läbi elanud. Tavaline inimene tema kõrval suudab ju ka muud ette kujutada. Ja nii nagu Christopher tekitab inimestes segadust, tekitavad inimesed ka poisis segadust, sest inimesed räägivad ka sõnu kasutamata ning ilmete lugemist ei oska ta üldse.

Vahepeal satub Christopher hästi hoogu oma matemaatika- ja füüsikaasjade seletamisega, nii et lehekülje lõpus ma avastasin, et ei mäletanud loetust midagi ja aru ka ei saanud 😀 Aga nii see tema aju töötab. Mul näiteks lülitab aju end lihtsalt välja, kui numbritest juttu tuleb 😀

Mõned mõtted raamatust:

• Ma arvan, et inimesed usuvad taevasse, sest neile ei meeldi mõte suremisest, sest nad tahavad muudkui edasi elada ja neile ei meeldi mõte, et teised inimesed kolivad nende majja ja viskavad nende asjad prügihunnikusse.
• Ja ma ei tea, mida võib-olla teatavat kalkust silmades tähendab, ja näod mind ei huvita. Aga mõnikord on tore mitte teada, mida sõnad tähendavad, sest neid saab sõnaraamatust järele vaadata.
• Minu mälu on nagu film. Sellepärast jäävadki mulle igasugused asjad hästi meelde, näiteks need jutuajamised, mis ma olen siia raamatusse kirja pannud, ja see, mis inimestel seljas oli ja kuidas nad lõhnasid, sest mu mälul on lõhnariba, mis on nagu filmi heliriba.
• See tuli sellest, et kui ma olin väike, siis ma ei saanud aru, et teistel inimestel on omad mõtted peas. Ja Julie ütles emale ja isale, et mulle valmistab see ka edaspidi suuri raskusi. Aga enam see mulle raskusi ei valmista. Sest ma otsustasin, et see on nagu piltmõistatus, siis saab seda alati mingil viisil lahendada.
• Aga enamik inimesi on laisad. Nad ei vaata kunagi midagi. Nad teevad seda asja, mida võiks nimetada pilguga riivamiseks, mis on sama sõna, mida kasutatakse siis, kui miski riivab midagi ja liigub edasi peaaegu samas suunas, näit kui piljardikuul riivab teist piljardikuuli. Ja informatsioon nende peas on hästi lihtne. /…/ Ja siis nad ei märka enam midagi, sest nad mõtlevad millestki muust /…/

Raamatu leidumust vaata siit.