Raamatureporter

Jan Guillou

271 lk

Kirjastus Avita

2000

Seekordne raamat ei ole nõrganärvilistele!

Kodune olukord on väga halb. Erik istub iga päev kodus söögilauas ja silmanurgast jälgib isa, et kui palju, millega ja mille eest ta täna võiks peksa saada. Kuidagi eriti õõvastav on see, et peale peksu peab poiss alati isaga kätlema ja ütlema, et nad on sõbrad edasi. 6aastane väikevend ei saa kunagi peksa. Kodust elu kõrvalt nähes, on vend aru saanud, kuidas elu käib, et võibki venda ära kasutada ja tema peale kaevata, las isa peksab Erikut. Kõikide nende peksmiste juures, ei tee ema mitte midagi. Kuidas sa ei kaitse oma last??? Kuidas sa elad koos sellise jõletisega???

Eriku kodus on Grimmide muinasjutud keelatud, sest need on hirmutavad ja võivad lastele kogu eluks hirmu sisse jätta. Samas isa võib rahumeeli Erikut peksta, ilma et sellest mingeid tulevasi traumasid peaks tulema (isa arvates siis).

Direktor arvab Erikut koolist välja visates, et poiss on kriminaalsete kalduvustega sellepärast, et pole piisavalt peksa saanud. Erik, kes on üle keha isa peksust jäänud armidega kaetud…

Pärast koolist välja viskamist, otsustab ema lõpuks tegutseda ja poiss saadetakse Stockholmist kaugemale internaatkooli. Erik loodab seal uut elu alustada, hästi õppida ja treenida, et saaks heasse gümnaasiumisse, aga näib, et see on üsna keeruline. Uues koolis kehtivad mingid ajuvabad reeglid põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste vahel. Tundub, et tee, mis sa teed, kaklemisest ja peksmisest ei ole pääsu. Tundub uskumatu, et need nn nõukad võivad koolis teha, mis tahavad, õpetajad ei näe midagi.

Lugedes tuleb meeles pidada, et raamat ilmus esmakordselt 1981 ja tegevus ise toimub 1950te aastate lõpus. Samas ikkagi oli veider lugeda sellisest sõjaväelaslikust korrast klassiruumis, kus õpetajal oligi õigus sulle kaardikepiga virutada või kuidagi muudmoodi füüsiliselt karistada. Samas hommikuti on kõigile palvus. Kuidagi kahepalgeline see värk neil seal. Ja need pidevad peksmised poiste endi vahel…

Jõle raamat, kui aus olla. Väga hästi kirjutatud, aga teema on jube. Ma lugesin seda nii kaua, sest vahepeal juhe jooksis nii kokku ja oleks tahtnud karjuda, et KUIDAS NII SAAB?!?!?!? Samas lõpp läks hästi kiiresti. Ja Erik mulle väga meeldis. Ja kuigi mulle vägivald üldse ei meeldi, siis raamatu lõpp meeldis väga.

Mõned mõtted raamatust:

• Kurjuse vastu p e a b võitlema. Seda tuleb teha alati, ei saa öelda, et ma teen seda mõni teine kord ja mõnes teises kohas, kui viibid ise siin ja praegu Stjärnsbergis.
• Sõprade eest tuleb välja astuda.
• Ka oli kellegi peksmiseks vaja põhjust. Kakelda kaklemise enda pärast oli nõme.

Praegu mängitakse Pärnu „Endlas“ ka selle raamatu põhjal valminud etendust.

Vaata leidumust raamatukogudes siit.